Annika Pärnat – Postimees 15.08.1998
Pärast jõel veedetud päeva ei tundu vesi enam märg ja maa pole enam kõige kindlam jalgealune. Kanuuga on sama lihtne sõita kui jalgrattaga.
Hommikul aknale peksvaid vihmapiisku vaadates paneb kujutlus päev läbi kestvast kanuumatkast hambad plagisema.
Kuid nagu ütleb Saarisoo talu matkatutvustus, ei ole olemas halba ilma, vaid valesti valitud riietus.
Nii otsingi välja kõik vähegi vett pidavad riietusesemed ja topin seljakoti neid täis. Ees on kaheksateistkümne kilomeetri pikkune kanuumatk mööda Navesti ja Pärnu jõge Soomaalt Torile.
Saarisoo talu õuel seisab vihma käes jogurtit limpsiv noormees. ŦMeie vist täna ei tule,ŧ sõnab ta võdisedes ja istub autosse.
Soojas köögis keerab perenaine Koidu Ruukel mustasõstramahla purkidele kaasi peale.
“Ei see väike vihm tee midagi, kui just tormi ei ole,” julgustab ta. Kivi-Vigala kooli rühm, kellega matkale kaasa lähen, on juba Saarisoo poole teel.
Vette ainult vestiga
Kui kooli kollane buss õuele sõidab, hakkab giid Andrus päästeveste välja jagama: igaüks saab oma kehakaalule vastava vesti.
“Ega su fotoaparaat väga kallis ole?” hirmutab peremees Aivar ja toob mulle igaks juhuks vettpidava koti.
“Ma vist ikka ei tule,” mõtlen selle hommiku jooksul juba kes teab mitmendat korda ja räägin giidile igaks juhuks, et ma ei oska ujuda. Ujumisoskus ei olevatki oluline: päästevest hoiab nagunii vee peal.
Puust mõlad käes, tormavad tüdrukud jõe äärde kanuu värvi valima: erksavärvilised sõidukid on kaldal vihma kaitseks kummuli keeratud.
Kuigi kanuu kõigub sisse ronides ohtlikult, ei lähe vähemalt alguses keegi ümber.
Kalda ääres kummuli
“Ärge end ainult kõik korraga ühele poole kallutage,” õpetab giid ja räägib, et tihti minnakse just kaldal ümber, kui paat on veel üht otsa pidi maal. Ükskord läks niimoodi ümber kanuu kahe paariaastase lapsega.
Kivi-Vigala lapsed on õnneks tunduvalt vanemad ja ei kavatse ümber minna. ŦSee on ju nagu jalgrattasõit,ŧ hüüab üks poiss ja kihutab meil kanuuga eest ära, nagu oleks ta kehalise kasvatuse tunnis.
Kanuud juhitakse tagaistmelt, eespool istujal ei ole muud teha, kui mõlaga hoogu anda, sõidusuunda ei mõjuta tema tegevus kuidagi.
Tohera küla piires voolab sügav vesi kiirustamata, jõepinna kohale kaardunud puudel ei liigu ükski leht. Läbi võsa on näha vaid mõni majakatus ja paar lehma karjamaal rohtu söömas. Vihm on lakanud.
Tagurpidi paisust alla
Allavoolu libiseb kaheinimesekanuu kergesti.
“Kärestikke ei ole lihtsalt näha, sest vesi on nii palju tõusnud. Tavaliselt on vesi sel ajal hoopis madalam,” räägib giid ja kutsub mind kevadise suurvee ajal kanuusõidule. Tänavu oli vesi kõige kõrgem pärast jõule.
“Puudel pole lehti, nii et näeb kaugele, ja jäätükid ulbivad paadi ümber,” kirjeldab giid suurvee aega.
Enne kui käed mõla hoidmisest ära väsivad, jõuame esimese kärestikulise kohani: mõnekümne sentimeetri kõrgusest vanast veskipaisust üle sõites peksab vesi vastu paadiääri.
Peatus kividel
Kaks poissi sõidavad paisul kivi otsa ja jäävad sinna mõneks ajaks mõladega vehkides seisma.
Giid Andrus ei torma neid päästma: natuke peab endale ka lahendamiseks jääma. Poisid tõukavad end kivilt lahti, aga laine pöörab paadi tagurpidi ja nii sõidetaksegi selg ees paisust alla.
“Väga hea, sellist asja pole enne tehtud,” hüüab giid poistele ja lisab, et täna on üldse professionaalsed aerutajad sattunud: nii kiiresti ei sõida tavaliselt esimesel korral keegi.
Eespool sõitvaid kanuusid pole enam näha: kiired sõudjad on mitmesaja meetri kaugusele jõudnud.
Saarisoo talust Torisse on mööda jõge kaheksateist kilomeetrit, poole maa peale jääb Hiie saar, kus lõunapeatuse teeme.
Hiiepuid pisikesel saarel küll ei ole, lõkke jaoks võsast korjatud puurontidest siiski jätkub. Kahes tahmunud kannus keedab giid rahustavat taimeteed.
“Võibolla läheme ikka tagasi,” ütleb õpetaja, kui Andrus ees ootavast suuremast kärestikust rääkima hakkab. Vesi möllab selle kivide vahel nii, et kohin on saarele kuulda. Esialgu siiski keegi sõitu ei katkesta: tagasi on pisut rohkem maad kui sihtpunktini jäänud on.
Esimene paat sõidab otse kärestiku kõrgeima kivihunniku otsa ja jääb sinna seisma, nina õhus. Õpetaja Imbi kiljub tagaistmel istuva tüdrukuga võidu, mõlaga lükates ei nihku kanuu paigast.
Teiste õnnetust naerdes jääme ise ka kivide vahele kinni. Kõrgelt kivilt on vees sulistajatest eriti hea ülevaade. Kui üks kanuu kivi otsas seisab, libisevad teised neist huilates mööda: järsust paisust alla sõites võtab seest õõnsaks.
Pangetäis vett kanuusse
Vetemöllu keskel maandudes viskab laine pool pangetäit vett eesistuja jalgadele. Kui järgmises kärestikus veel pangetäie vett kaela saame, läheb juba päris lõbusaks: et nagunii enam kusagil kuiva kohta ei ole, ei häiri ka taevast sadama hakkav vesi. Sõudes ei kipu ka külm kallale.
Hakkan vist aimama, miks kalad end vees hästi tunnevad. Pärast poolt jõel veedetud päeva tundub kanuu juba päris kindla sõidukina.
Pärast viimast kärestikku leiame ühe eespool sõitnud paadi jõeäärsetest kõrkjatest, seal sõitnud poiss kühveldab sinise kopsikuga paadipõhjast vett välja.
Temaga kaasas olnud keemiaõpetaja seisab kanuu kõrval. “Astusin maha, et kanuu kivilt lahti lükata,” räägib õpetaja märgi püksisääri näidates.
Tilkuvad riided
Kui sihtpunktini on jäänud mõni kilomeeter, hakkavad ka seni vapralt eespool sõitnud poisid ära väsima.
Kaks suve giidina töötanud Andrus väsimust ei kurda: “Kui sama pika maa veel tagasi sõuaks, võibolla siis tänaseks aitaks,” räägib Andrus ning sõuab vapralt edasi.
Selle jutu peale tõmban rahumeeli oma mõla veest välja ja vaatan jõel ringi. Kanuu hoog sellepärast vaiksemaks küll ei jää.
Kui kuulsa Tori Põrgu juurde jõuame, hakkab äkki paduvihma sadama. Esimest korda pärast hommikusi kõhklusi hakkan sooja toa järele igatsema.
Kaldale astudes on märja kassipoja tunne: veest tilkuvad riided kaaluvad vähemalt tsentneri ja panevad hambad külmast plagisema. Tahaks vee peale tagasi.
