Siis, kui Lemmjõel ja Kõpu ning Halliste jõel kevadine suurvesi lahti läheb , sünnib Sandra ja Riisa kandis asju,
millest maismaamees ei mõista undki näha. Kuidas Karuskosel vesi tungib kambrisse ja loomad viiakse parvedel
lauda lakka, kuni kuivemakas läheb, ja palju muud niisugust – see on omaette peatükk sealse rahva elust Pärnu-
poolsetel tagamaadel. Paaril korral olen minagi veetõusule jalgu jäänud ja see oli elamuseks, mis aastakümneid
meeles on seisnud.
Soojade kevadilmade saabudes sulab talvine lumikate põldudel ja lagendikel kiiresti. Ojakesed tõusevad üle
kallaste, vett voolab pidevalt madalamatesse kohtadesse ja metsad annavad rohkesti lisa. Tuhkjal, Sandral ja
Kuusekääral on siis paar-kolm päeva veel üsna rahulik. Jõesängi koguneb jääle vett. Suuremad hulgad on veel
paisus lumevallide taga, kuid kerkima ja murduma seab end ka jõe jääkaas. Äkki hakkab vesi kiiresti tõusma.
Jõelt kostab otsekui kauget kõuemürinat. Jääpangad teevad endale teed, haarates kaasa mullused
kõrkjapadrikud ja muu risu. Jõgi puhastab ennast. Nüüd tõuseb vesi imekiiresti üle kallaste ja muudab lagedad
jõeluhad metsast metsani mereks, ulatudes kaugele metsade allagi.
Kõpu jõe äärsete Tuhkja perede kohal eraldub jõe põhjapoolsest luhast üks madalam heinammavööt, tungides
mitme kilomeetri ulatudes kiiluna metsade vahele. Seda heinammaorgu hüüab rahvasuu Kaltsuks. Jõgi suundub
lõuna poolt ümber Poldi pere Upsi ja Piilu kaudu Sandra poole. Kaltsu lahutab jõest umbes kilomeetrilaiune
mets. Kaltsu heinamaalohk on Poldi kohal laiem kui kilomeeter, jääb aga allpool järjest kitsamaks ning lõpeb
Käära metsavahitaluga ühel joonel, paar-kolmkümmend meetrit laia ribana umbmetsas. Siit kulgeb metsaaluses
orus Kuusekäära poole Kiinoja. Kaltsu ja Kiinoja kaldaid pidi käis endisel ajal rohkesti kasutatav talvine
heinaveotee.
See oli kolmekümnendate aastate algul, vist märtsikuu viimastel päevadel. Kevadine sula oli juba alanud, kuigi
lumetee vee lpüsis. Kahe hobureega tõime Kuusekärra mailt koju viimase heinakuhja jäägi, mida ähvardas vesi.
Sõitsime välja juba varahommikul ja tagasiteed alustasime kella kümne paiku. Päike paistis, ilm oli üsna soe.
Kuusekääral läikis jõesängis lahvavett, kuigi see ei voolanud. Niisamuti oli ka teeäärsetes abajates lume all vett.
Naaber sõitis oma koormaga ees, mina järel. Külitasin rahulikult heintel, sest oli veel päris kena lumetee ree
jaoks. Jõudnud kitsast Kaltsu alumisest otsast üle, kuulsin järsku kaaslase hüüdu. Tõusin istuli ja nägin haruldast
pilti. Meie ees, võib-olla saja meetri kaugusel, mühises järsk veevall. See võis olla meetrikõrgune laine, mis meile
kiiresti vastu liikus, täites heinamaalohu metsast metsani, valgudes ka mõlemale poole metsa alla. Ühtlaselt
edasi vajuva võimsa lainevalli ees vingerdas talveteel maona vesi. Meile vastu ruttav voog mühises tumedalt.
Metsa alt kostis sulinat ja loksumist. Esimene hobune lõi kartma ja hakkas rabelema, kuid pääsu ei olnud kuhugi.
Kohe seejärel olid hobused juba poolest kehast saadik vees, heinakoormad aga tubli kolmandiku võrra. Hobustel
tuli olukorraga leppida ja edasi minna, neid pidid aga väga hoolikalt juhtima, sest sügavas vees ei olnud teekoht
nähtav. Kõrvale sattudes oleksid koormad kindlasti ümber läinud.
Vaatasin ringi, eespool paistis kogu Kaltsu ja Tuhkja lagendik ühtlase veepeeglina, millest ulatusid välja puud ja
põõsad ning kuhjalavavardad. Solistasime kolm-neli kilomeetrit vees. Alles siis jõudsime Laosoo otsale. Olime
pääsenud.
1945. aasta aprillikuu esimestel päevadel jäin teist korda suurvee kätte. Metsatööstuse meistrina andsin Oksal
jõe äärde veetud metsamaterjale üle Pärnu parvetuskontori esindajatele. Välistööga jõudsime õhtuks valmis.
Mina jäin Oksale üleandmise akti kirjutama, parvetuskontori mehed aga läksid alla Lemmjõe metsniku juurde,
kuhu ma järgmisel pidin aktid järele viima. Sinna sai Oksalt neli-viis kilomeetrit. Vaevalt hakkas koitma, kui
asusin teele. Öösel oli kahutanud ja jõe kallast pidi hea käia. Jõe jääl ja abajates sulises juba tublisti vett,
mistõttu tuli ümber veelohkude ringe teha. Poolteise tunniga jõudsin Lemmjõele. Aktid alla kirjutatud, asusin
kohe tagasiteele, sest veetõus võis igal hetkel alata. Ega jõudnudki kõndida üle kilomeetri, kui saabus suurvesi.
See ei langenud küll säärase vallina nagu omal ajal Kaltsus, ent jõgi kerkis oma sängist välja siiski veerand tunni
jooksul. Vesi tõusis üle põlve ja mõnes kohas isegi rinnuni. Püüdsin jõuda Mulgi lagendikule, mis läikis järvena.
Tuli hoolega vaadata, et mõnda jõekääru ei sulpsata, sest kaldaid ei olnud enam üldse näha. Külm vesi kippus
keha kangeks muutma. Nii läksin oma paar kilomeetrit või enamgi, kuni jõudsin Mulgi pere juurde Oksa-
Kuusekäära teele, mis oli ka juba üle ujutatud. Siin kohtasin Kaltsust tulevaid metsavedajaid, kes sõitsid koju,
Lahmusele. Nemad olid Kaltsu ääres niisamuti suurvee kätte jäänud.
Nüüd jõudsime peagi Oksale, kus võisime end küdeva ahju ees kuivatada. See oli mulle, maarotile, parajaks
õpetuseks. Mõtlesin, et kui juba mina hädaldama hakkan, mida peab siis ütlema Karuskose mees, kelle tuleb
mõnikord öösel voodist kähku vette hüpata.
Jaan Joandi
Tee Kommunismile nr 47 (4258) 18. aprill 1972