Soomaa viies aastaaeg
ANNIKA HAAS – 08. aprill 1999.a.
Kõigepealt lendas kohale motacilla alba, vehkis sabaga üles-alla ja kukkus jääd togima. Mõtles kui kevad ise ei tule, tuleb kevad tal endal teha. Indrek Hein Kuusekäära metsavahitalust takseerib linavästriku asjatamisi ja sügab kukalt, sest tema teab, et kui jääpõrutajast linnuke platsis, on oodata sooja kevadet ning viiendat aastaaega suurvett. Vanarahva tarkus on Intsul selgesti meeles, sest siinne elurütm sõltub suuresti just looduse imeviguritest.
Nädal hiljem sulistabki linavästrik juba tohutu suure “järve” kaldal vees ja soputab sulgi; selle vaatepildi autoriõigus kuulub temale: vesi voolab jõest välja nagu ülekeenud piim potikaane vahelt. Kummaline, aga tõsi jõgi ise on alles jääs, ümberringi laiub aga luhtasid ja karjamaid ujutav veeväli.
Kuusekäära Ints on muust maailmast nädalaks või paariks ära lõigatud. Oma auto on ta aegsasti sillale sõidutanud, sest meetrikõrgusi kalamehesäärikuid ei anna rataste otsa mitte kuidagi tõmmata. Ka saunamõnudest peab metsavahi pere mõneks ajaks loobuma, sest vesi on Kuusekäära saunas sõna otseses mõttes ahjus.
Tipu külas on majad keset “järve”. Rippsild oleks nagu kilplaste ehitatud: algab veest ja lõppeb vees, algab mittekuskilt ja viib mittekuhugi. Randume kanuuga Tammearu talu õuel. Sõidame treppi. Vanatädi Linda on Tipu külas elanud juba 30 aastat, aga sellist vett pole tema silmad varem näinud. Toas saab õnneks veel kuiva jalaga hakkama, kuid hädal tuleb käia loomade juures laudas, sest välikemps on poolenisti kevadvete lainetesse uppunud.
Linda-tädi ei virise, sest ka tema on kuulnud lugusid 1931. aasta varakevadisest üleujutusest, mil vesi tõusis ühtekokku 5,7 meetrit ja suurvesi kattis Võrtsjärve suurust maalahmakat. Siis võis lootsikuga talumaja aknast sisse sõita, ja kogunisti nii, et lootsikupõhi ei puudutanud isegi aknalauda.
Tookord sündis viiendal aastaajal palju pahandust, aga ka nalja. Jätnud Karuskose peremees odrakoti rehetuppa pingile, arvanud, et mis tast ikka ära viia. Vee alanemise järel olnud kott täis odralinnaseid, ahjukoldes aga 5-naelane purikas. Arul tõusis vesi rehe alla, kuhu oli paigutatud siga. Otsides kuivemat kohta, tuli loom tuppa. Vesi järele. Siga pugenud ahju, vesi ka sinna järele. Peremehe voodi oli tagakambris, õled sees. Kui peremees õue läks, hüppas siga voodisse. Toimetused tehtud, tuli peremees tuppa. Nägi ase võetud, ronis ahju peale.
Õhtuks on vesi veelgi tõusnud. Metsas puude vahel saaks ehk juba kanuuga slaalomit sõita, kuid hämarus tungib peale. Kanuu tõstetakse kärule ja asume hetkel ainukesele läbi Soomaa vete viivale sõidetavale teele.
Meiekose sillal ootab meid üllatus: vesi ei voola enam mitte ainult silla all, vaid ka silla kõrval. Selleks, et koju pääseda, tuleb teha kas ligi 100kilomeetrine ring või sõita mõnikümmend meetrit läbi vee. Valime põnevama. Istmed saavad küll alt veidi märjaks, kuid läbi me veame. Uueks hommikuks on suurvesi ära uhtunud juba paarsada meetrit teed. Soomaa Pärnu-poolne värav on lukus.
