Suvised ja sügisesed veeuputused sünnitavad suurt ainelist kahju
Kõpu ja Lemmjõe reguleerimine tarviline.
Vihmaste aastate tõttu kannatavad Vastemõisa, Suure-Kõpu ja Taevere valdade madala maakoha pidajad rängasti kevadeste ja sügiseste suurvee tagajärgede all. Madalamates maakohtades sattuvad elanikud läbi-käigu-teede suhtes väljapääsemata seisukorda, sest hulk inimesi elab soode ja rabade vahel halbade teede taga. Neis kohtades on võimata teid parandada, sest jõed ei tõmba vett tarvilisel määral ära.
Nii suurvee hädaohust kui ka halbadest teeoludest pääseksid ülalnimetatud elanikud kui riigi poolt puhastataks ja õiendataks Kõpu ja Lemmjõgi. Pääle seda tuleks maha võtta Karuse ja Lemmjõe tammid.
Eriti omapärane pilt avaneb vaatlejale kevadese suurvee ajal sääl, kus Viljandi – Pärnumaa jõed ühte voolavad, s. o. Tori, Vastemõisa ja Suure-Kõpu territooriumil. Nende jõgede ümbruskond, alates allpool Tori valla Aesoo külast ja lõppedes ülal S.-Kõpu Tipu koolimaja juures, kujutab sel ajal ühise veevälja, kust välja paistavad ainult kõrgerabad oma kidura taimestikuga. Üleuputatud on eluasemed, põllud, ühendusteed ja kõik madalamad maakohad. Sarnased uputused korduvad igal kevadel, kuid juhtuvad ka sügisel pikaldaste vihmasadude ajal ja vähemal määral tekivad uputused suvegi jooksul vihmasadude tagajärjel.
Sisevete büroo andmete järele kujutavad üleuputatud maaalad enesest suuremalt osalt heinamaid, siis metsamaid ja madalaid põllumaid. Maapinna aluspõhjaks on punane paas (devooni liivakivi), mis võimsate savi ja savikruusa seguse kihtidega kaetud.
Heinamaade päälispind koosneb kohati õhukesest turba-, paiguti mustamulla kihist. Pärast kevadist suurevee alanemist tärkab siin lopsakas, üle mehe kasvu pikkune taimestik. Lehtpuid esindavad sääl saared, tammed, niiskematel kohtadel sanglepad. Ka põllumaa annab sääl rohket saaki, vaatamata selle pääle, et kevadene vesi igal aastal põllurammu välja uhub. Kuna ümbruskonna elanikud kevadise suurevee kohaselt oma majapidamised sisse teadnud, siis tekitab suurvesi nendele ainelist kahju, kui vesi erakorraliselt kõrgele tõuseb. Suvised üleuputused, ja eriti sügisesed, toovad enesega aga suurt ainelist kahju kaasa.
Mäletame veel väga selgesti, et 1923. aasta sügisel suurvesi majapidamistele kahju tõi. 1923. A. sügisel kannatas suurvee läbi Vastemõisa ja Suure Kõpu vallas üle 300 majapidamise, mille aineline kahju hinnati 11,5 miljonit Eesti marka, 115.000 krooni.
Kahju, mis selle tagajärje! tekib, et veepind jõgedes alaliselt kõrgel püsib ja et üks tubli suvine vihmahoog vee kallastest välja ajab, on palju suurem, sest ilusad heinamaad hakkavad soostuma ja vee sagedane kallastest väljavalgumine takistab põllutööd.
Sisevete büroo andmete järele on Halliste, Viljandi, Kõpu ja Lemmjõe alamjooksu uputusväli umbes 18.000 hektaari. Nüüd tekib küsimus, kas tuleks ülaltähendatud piirkonnas kevadeste suurvete reguleerimist ette võtta või ainult otsida abinõusid suvise vee ülevoolu vastu. Kui palju need tööd maksma läheksid, neid andmeid ei leia meie sisevete büroo uurimustest, kuid kulud suvise veeuputuse vastu ei võiks üle määra suured olla.
Esijoones olekski hädavajaline kõrvaldada neid takistused, mis kaasa aitavad suvisele kallaste üleuputusele. Tutvunedes sisevete büroo andmetel sääl voolavate jõgede sängiga, peab tõendama, et suvise vee äravooluks tarviline lang ja profiili läbilõige olemas ja et need elemendid vee hulga ja veepinna kõikumisega täitsa ebanormaalses vahekorras asuvad. Sarnase ebanormaalse vahekorra põhjuseks on sängi ummistus vesitaimestikuga, puukändudega, mätastega jne. Kohati hoiab vee kõrgel jõepõhjas üleskerkivad uhtumatud seljakud ja kindlad veski paisud. Kui neid takistust kõrvaldada, siis alandab see suvise veepinna ja kõrvaldab suvel kallaste üleuputuse.
Mis puutub aga kevadeste suurvete reguleerimisesse siis on see suurte kuludega ühenduses. Sel korral tuleb suuri kapitale paigutada tagavara-tiikide loomise, randvallide ehitamise jne. pääle. Esialgu tuleb vist küll loobuda kevadese suurvee reguleerimise töödest, eriti tähele pannes seda, et majapidamised juba kevadese suurvee all niipalju ainelist kahju ei saa kui suvise üleuputuse puhul. Igatahes Lemmjõe ja Kõpu jõe reguleerimine on hädavajaline, ja riik peaks selleks vastavad krediidid leidma.
H. Reiner – ajaleht “Sakala” 03.mai 1928
