Pere-elu oli Jõe Liisul selline omapärane. Mõned ütlesid tõemeeli, et ta on Sookolli naine. Eks ta ise arvas seda ka, ta oli tõepoolest paljude Sookolli laste ema. Ja just neid lapsi, sortsipoisse ja näkineiukesi, pidasid kõik Sookolli õigeteks lasteks ja nagu pärijateks. Teised jälle vaidlesid, et Sookoll ja Jõe Liisu on lihtsalt igavesed armukesed, kes ainult vahel harva kokku saavad, teineteist kirglikult hellitavad ja siis jälle pikaks ajaks lahku lähevad. No mis sa teed, kui mees lihtsalt peab ööd-päevad soos solistama ning soid-rabasid valitsema, aga Liisule on hoopis armsad jõgede mahedad vood, kus tema tööd-tegemised iial ei lõpe.
Jõe Liisu ja Sookolli armastus on suur, võimas, hinge ülendav. Igal varakevadel nad lihtsalt peavad kokku saama! Ja kui Liisu läheb, ei tunne sõbrad ja sugulased teda ära – rahulikus Liisus möllab suur ja kõikemattev kirg. Ta võtab jõevood kaasa, paneb need vastu voolu voolama, ujutab üle kõik nurmed ja väljad. Sookoll, kes talle oma valdustest vastu ruttab, laseb ka oma võimsa laulu lahti – see voolab üle varakevadiste metsade ja rabade, hullutab loomade ja inimeste hingesid ning ajab kuulajatel ihu imelikuks.
Liisu ja Sookolli armastatuim kokkusaamise paik on Riisa küla juures. See on lausa seletamatu vaatepilt – nii kaugele kui silm ulatub vaatama, täidab põlde, niitusid ja nurmesid üks lõputu veteväli.
Jõe Liisu armastuse lugu on katkend Aadu Musta raamatust Põrgu Värk. Illustratsiooni autor on Jaana Ratas.
