Õige pea tõusevad Soomaa jõed üle kallaste ning turistid ruttavad omapärasest loodusnähtusest osa saama. Eelmisel nädalal hoidis aga talv sellest maanurgast veel küünte ja hammastega kinni.
Laupäeval polnud Soomaal suurveest märkigi. Jõed olid suuremalt jaolt jääkaane all ning lumine vaikus valitses ka Aesoos, seal, kus Halliste jõgi suubub üsna järsu nurga all Navestisse. Kuulsa Soomaa üleujutuse üks põhjus ongi ju seal tekkiv veepais, sest Navesti ei suuda Halliste jõe kaudu Sakala kõrgustikult alla voolavat vett alati vastu võtta.
Hingevärinal üle jõe
Meie väikese seltskonna eesmärk oli seekord matkata Toonojale, rabasaarele, millest on küll palju kõneldud ja kirjutatud, aga kuhu minul polnud õnnestunud oma jalga tõsta.
Kui retke algul tundsime puudust kevadpäikesest, siis oma teekonnal jõudsime mitu korda tõdeda: talvised ilmaolud aitasid käigu õnnestumisele kõvasti kaasa.
Esimene üllatus tabas meid siis, kui olime autod Kaansoo—Jõesuu teele jätnud ja Aesoos asuva rippsilla juurde astunud. Selgus, et kitsas rippsild, mis paljudele matkajatele eredaid elamusi on pakkunud, oli küll oma kohal, kuid sellele minekut tõkestavad liblikatega kaunistatud värav ja silt «Eravaldus».
Seisime veidi aega nõutult, kuid siis astusid esimesed julged jõejääle. Nõnda vudisime ühekaupa teisele kaldale, hinges kerge hirmuvärin — sellest paigast pisut eemal oli Navestil näha ka vesiseid laike.
Mõnekilomeetrise matkaraja lõpp-punkti jõudmine võttis meil aega umbes poolteist tundi. Algul viis tee tükk maad mööda Navesti jõe kallast ning siis pööras täisnurga all lõunasse ja suundus Kuresooga ümbritsetud rabasaarele.
Majapidamine, millest kohe pärast silda möödusime, jäigi viimaseks asustatud kohaks sel teekonnal. Pärast seda tervitasid meid raja ääres ainult mahajäetud eluasemed. Teatavasti asus kunagi rabasaarel Toonoja külas lausa seitse talu. Esimesed neist rajati Leetva küla karjamaadele XIX sajandi algul. Küla hakkas tühjaks jääma eelmise sajandi keskel ning viimane elanik lahkus sealsest Mardi talust 1987. aastal.
Just seesama Mardi talu oli meie retke sihtpunkt, sest eelinfo kohaselt pidid seal olema lõkkekoht ja ulualune.
Oma teekonnal möödusime üsna raja ääres asuvast kokkukukkunud hoonest, kus lauahunniku sees püsis vapralt püsti vaid korstnajalg.
Järgmisena imetlesime omaaegset Aule talu vaatamisväärsust kivikeldrit. Peremees Aadu oli selle tarbeks ehitusmaterjali kohale kandnud mujalt, sest Toonoja rabasaarel kivisid ei leidunud. 1882. aastal ehitatud maakiviseinad on praegugi veel jonnakalt püsti, kuid katust pole neil enam ammu.
Toonoja mängis peitust
Toonoja rabasaarel kõndida polnud sugugi raske: metsas kulges kitsas tee, mis oli küll kaetud poolde säärde ulatuva lumega, kuid oli täiesti läbitav. Ilmselt oli see kunagiste külaelanike vankritee.
Hea, et ma matkajate rivi sabas sörkisin, muidu oleksin Toonojast võib-olla seda märkamata üle kihutanud — rabasaare ja kunagise külaga sama nime kannab ka Kuresoost vett toov oja. Õigemini need teised kaks ongi oma nime saanud just oja järgi.
Nime päritolu kohta on mitu oletust. Näiteks on pakutud, et see tuleneb sõnast «toonela», või siis sõnast «tooma» — oja toob vett rabast.
Toonoja viimane elanik Jaan Kimmel on ühes intervjuus öelnud aga seda, et kunagi olevat seal kandis kasvanud palju «tommingaid» ning oja hõigati «tommingate ojaks». Hiljem oli see lühenenud Toonojaks.
Laupäeval andis Toonoja olemasolust tunnistust üksnes kitsas purre.
Ülemjooksul oli siiski mõnes kohas näha, et oja sisaldab ka pruunikat rabavett. Seal oli vesi hakanud ennast jää alt vabaks võitlema.
Tuleb tunnistada, et üks meie seltskonna liige suutis oma jalad Toonojas märjaks kasta. Mardi talu juurde jõudnud, uurisime, kas ta saaks oma varbaid soojendada suitsusaunas. See seisis aga pärast mõne aja tagust põlengut endiselt kasutamiskõlbmatuna. Ka Mardi talu elumaja jättis kurva mulje.
Tänu järjekindlusele saime tule lõkkeasemel lõpuks üles — kuivi puid polnud ju käepärast — ning vanast adrast ja okastraadist meisterdatud grillalusel oli võimalik ka teemoona soojendada.
Vanas taluõues kaikusid korraks taas inimeste hääled.
Autor: Liisi Seil
Allikas: sakala
