Toonoja on üks müstilisemaid paiku Soomaal.
Arheoloogilised leiud tõestavad, et Toonojal elati juba kiviajal. Pronksiajast pärineb Toonojalt üks pronksist õõs. Mainitud pronksese on Põhja-Saksamaa päritoluga. Viimane Toonoja asustus algas 19.saj.algul, kui esimesed asukad rajasid siia Leetva küla karjamaadele oma talud.
Alustades oma teekonda läbi mahajäätud küla Toonoja ülemjooksult, jõuame kõigepealt Räsu talu varemete juurde.Talu oli riigirendi koht ning väike.Üks perepoegadest oli inseneri vaimuga ning ehitas ojale veskipaisu ning miniveski. See jahvatas oma tarbeks leivajahu. Samuti saadi energiat laastulõikamismasinale ja dünamole,mis talule elektrit tootis. Järgmine talu allavoolu on Mardi. On teada, et talu peremees Jaan Land (1873-1941) toimetas külas sünni ja surma korral vaimulikke talitusi. Seda tööd jätkas tema poeg August.
Mardile järgneb Vanasauna talukoht. Talukoha esimene peremees Jüri Päärson töötas maamõõdu abitöölisena,sel ajal, kui Toonoja küla krunte mõõdeti. Majapidamine lõppes peremehe surmaga kolhoosiperioodil. Perenaine läks Pärnusse tütarde juurde elama. Eluhooned jäid saatuse hoolde.
Vanasauna juures, üle oja, teisel kaldal asus Jüri Päärsoni venna Peet Päärsoni väike maja koos 0,5 ha suuruse maalapiga. Peet oli üle valla kuulus jahimees. Pere oli lasterikas:6 poissi ja 5 tüdrukut.
Järgmine talukoht allavoolu oli Arude. Esimene peremees Tõnis Blokk läks Kaukaasiasse Salme külla. Peremehel olevat olnud sepapada – kodahoone. Järgnevatel aegadel vahetas talukoht mitmeid peremehi. Viimane peremees Oskar Pärtel suri 1970.- tel aastatel.
Kaugeim talu Toonoja külas, rabasaare viimases sopis oli Piuoja. Selle talu maad olid külas kõige viljakamad. Viimane peremees Jaan Land suri 1960.- te alguses. Siis jäi ka talu tühjaks.
Põhjapoolseim talu oli Aule. Talus asus küla ainuke kivikelder,mis ehitati 1882.a.Talu jäi tühjaks 1940datel.
1940-41 aastad Toonojale erilist mõju ei avaldanud, samuti ei toonud suuri muudatusi Saksa okupatsioon. 1944.a. oli suur ränne üle Toonoja. Oli päevi, kus tuli koduteed juhatada kuni 200-le inimesele päevas.
1949 rajati esimene kolhoos “Kuresoo”.
Toonojalt on läbi aegade lähtunud palju taliteid. Üle Kuresoo liiguti mitmes suunas: Piuoja lähistelt sai raba lõunakaldale Suitsnale; Räsult läks tee üle Kuresoo edelanurka Härmale. Talitee ühendus oli veel Aulelt Navesti jõe äärde Kõrgoja talu juurde.
1912.a. “Päevalehe”, “Aja” ja “Koidu” hinnata erilisa “Kodu” nr. 11 kirjutab: “See küla,nagu juba tähendatud, rabas ümber piiratud, muust maailmast lahus seisab,siis võib siin veel tänapäev vanu Eesti talutaatisid näha, nagu nad 50-60 aasta eest olid ja elasid. Nii kannavad taluisad siin pikki juukseid, mõned nendest käivad, jalad põlvest saadik kinni mässitud jne. Kuid juba tungib uue aja vajam ka sellesse raba nurka maetud külasse, juba on küla noorpõli välise ilma kombed ja viisid omandanud, vanade, hallipealiste tudisevate taadikeste arv jääb aasta-aastalt ikka vähemaks ja ühes nende arvu kahanemisega kahvatavad ikka enam ja enam endise aegade moed ning laadid ja varsti jõuab aeg, kus see küla välimiste vendade kõrval millegi poolest enam erataoline pole. Olgu see nurk ka nii kehv kui ta on, kuid ühte viisi kallis on ta noortele, kes laias maailmas laialt ringi käinud, kui ka raukadele, kes siis oma ilusama eluea, oma nooruse, oma õnnelisemad tunnid ja päikesepaistelisemad päevad mööda saatnud on. Vanade kui noorte hing sulab ühte lauliku sõnadega:
” Kas olgu soo ehk rabamaa Sa siiski minu kodumaa.”
Viimane külaelanik lahkus Toonojalt Mardi talust 1987.aastal.
Loe Hans Väre augustikuisest käigust Toonojale.