2013/14 talv on olnud sademetevaene ja tekib küsimus, kas sel kevadel suurvett üldse tuleb. Vaatamaks ajaloos tagasi, analüüsisin Ilmateenistusest (EMHI) saadud Soomaal Halliste jõel asuva Riisa veemõõteposti veetasemete andmeid ja leidsin, et tegelikult pole seni ükski kevad Soomaal möödunud ilma üleujutuseta. Väita võib seda viimase 89 aasta kohta, mil veemõõtepost on töötanud. Muidugi oleneb, millist veetaset lugeda üleujutuseks. Ehkki vesi võib tõusta 553 cm (1931. aastal), on mõistlik seada ujutuse alampiiriks veetaset 150 cm Riisa veemõõtepostil. Miks? Sest selle taseme juures on kindlasti juba võimalik kanuuga mõnest Soomaa jõest välja luhale sõita. Veetaseme tõustes üle 150 cm on mitmed luhad juba ulatuslikult üle ujutatud ja vesi jõuab juba mõnd talu sissesõiduteed või ka suuremat maanteed üle ujutama. Ilmekaks näiteks on käesoleva 2014. aasta jaanuaris saabunud üleujutus, mil vesi tõusis Riisal 189 cm. Sajad hektarid luhtasid jäid vee alla ja seoses järsu talve tulekuga jaanuari lõpus vesi jäätus ja kuu aega said Soomaa külastajad jääväljadel tõukekelgutada ja uisutada. Kuid siis ilm soojenes, päeviti olid plusskraadid, öösiti miinuskraadid, jääväli haihtus märkamatult, sademeid juurde ei tulnud ja paistis, et sel aastal võib Soomaal saabuda hoopis madalaima kevadise veetaseme rekord. Madalaim kevadine veetase on seni olnud 154 cm (märtsis 1975).
Riisa veemõõteposti 0-tase on kokkuleppeline ja seda ei ole veel esinenud. Madalaim on vesi tavaliselt suvel või vahetult enne kevadise suurvee algust. Nii on madalaim veetase olnud 7 cm (märtsis 1942). Sadude ja uputuste vahelisel perioodil jääb tavapärane madal veetase harilikult 30 ja 50 cm vahele.
Nende ridade kirjutamise ajal on Riisal veetase ka vaid 73 cm, kuid talv on siiski tagasi saabunud, paar päeva on sadanud kenasti lund ja sadu jätkub veel mõned päevad. Võib-olla sajab nüüd alla rohkem lund kui selle talve jooksul enne kokku on sadanud, selle ärasulamine ja jõkke jõudmine seab oodatava madalveerekordi saabumise kahtluse alla.
Kui kõrgeks võiks siis ikkagi vesi tõusta, selle kohta võite teha pakkumise meie ennustusvõistlusel:
https://eesti.soomaa.com/kui-korgele-touseb-2014-aasta-soomaa-kevad-talvine-suurvesi/
Soomaal on keskmiselt 3 üleujutust aastas
Kui võtta aluseks, et üleujutus algab veetasemest 150 cm Riisa veemõõtepostil, võib eristada Soomaal mitut üleujutust aasta jooksul – viimase 20 aasta ehk rahvuspargi ajaloo jooksul on olnud keskmiselt 3 üleujutust aastas. Erilised on olnud 2004. ja 2008. aasta, kui mõlemal aastal oli 7 üleujutust. Uputust esines siis kõigil neljal aastaajal, mõlemal aastal olid sajused suved. Mis kuudel on kõige suurem tõenäosus uppuvat Soomaad näha? Allpool panin tabelisse järjestikku kuud ja nendel kuudel esinenud üleujutuste arvud viimase 20 aasta jooksul.
Tabelist on ilmekalt näha, et kõige haruldasemad on suvised üleujutused. Sügiseste sadude tõttu on tihti üleujutusi nii novembris-detsembris kui ka talve algul jaanuaris. Veebruaris on neid ka päris tihti esinenud, järsu talvise soojenemise ja lumesulamise tõttu. Just jaanuari-veebruari üleujutuse ja sellele järgneva vee külmumise tõttu tekivadki suured jääväljad ja jäärõngad metsas puude ümber, mõlemad nähtused on vägagi iseloomulikud talvisele Soomaale. Muidugi on tavaline üleujutuse aeg kevadel – märtsis-aprillis. Kui üleujutusi esineb aastas mitu, siis suurim on tavajuhul kevadel. Kogu vaatlusrea jooksul on see olnud nii 75-l aastal 89-st. Samas 15 korral on see olnud muul ajal: jaanuaris 6-l, veebruaris 3-l, oktoobris 1-l, novembris 3-l ja detsembris 2-l korral (joonis 1). Samas ainuüksi ühe aasta sees võib olla isegi mitu väga suurt üleujutust: näiteks küündis veetase 1932 aasta jaanuaris 410 ja aprillis 488 cm-ni.
Joonis 1. Aasta kõrgeimad veetasemed cm Riisa veemõõteposti ajaloos 1925-2013 (andmed Ilmateenistus, EMHI). Roheline värv näitab kõrgeimat veetaset kevadel. Tulba ots on teist värvi, kui kõrgeim veetase ületas kevadise: sügisel – kollane, talvel – sinine. Joonisel on hästi eristatav talvede ebastabiilsus aastatel 1989-2005, kui lumi kippus kesktalvel sulama ja enne kevadet suurema ujutuse ära tegema.
Väga sademeterohketel aastatel ei pruugi erinevad üleujutused olla omavahel eristatavadki. Erakordseim näide on kindlasti 1928. aasta, mis on ka vaatlusrea kõige sademeterohkem aasta Eestis. 1928. aastal oli sisuliselt üks 9-kuuline üleujutus, mis algas aprilis ja lõppes alles jõuludeks.
Kui tihti saab kanuuga metsa.
Lisaks uppuvatele luhtadele, teedele ja küladele on suur osa Soomaa üleujutusalast hoopis metsas. Viimastel aastatel oleme saanud pakkuda otse läbi metsade kulgevaid kanuuretki. Metsa saamiseks peab veetase olema Riisa veemõõtepostil vähemalt 300 cm. Koostasin kokku diagrammi (joonis 2) nägemaks, kui tihti ja mitmel päeval oleks selline metsasõit võimalik kogu mõõteposti ajaloo jooksul. Sealt on näha, et päris igal aastal see võimalik pole. Pikim paus on näha aastatel 1972-1975. Tihti on see metsa pääsemise võimalus ka liiga lühiajaline – vaid mõnel päeval aastas.
Joonis 2. Päevade arv aastas, millal saab kanuuga metsas sõita, Halliste jõe veetase on Riisa veemõõtepostil vähemalt 300 cm. (Andmed Ilmateenistus)
Joonisel eristub teistest juba eelpool nimetatud 1928. aasta, mida võiks nimetada suurveefännide unistuste aastaks. Tol aastal pääsenuks kanuuga metsa vahele tervelt 25 päeva jooksul aastas ja seda mitte vaid kevadise suurvee ajal, vaid 4 erineval ajal: esimene kord olnuks aprillis (max 453 cm), teine suvel juunis (max 325 cm), kolmas septembris (max 333 cm) ja neljas veel oktoobris (max 365 cm). Rahvuspargi ajaloos (1994-2013) on parimateks metsasõiduaastateks olnud 1999, 2002, 2010 ja 2011. Soomaa territoorium on siiski nii suur, et kindlasti on võimalik leida veel metsalõike, mis on läbitavad ka madalama veetasemega. Ja luhtadele pääseb tiirutama juba tunduvalt madalama veetasemega.
Algis
