Search
Search
Close this search box.

Latest news

Soomaa saunaaasta 2023

Käesolev aasta on saunakultuuri ja -kombestiku aasta kogu Eestis. Ka Soomaal pühendatakse sel aastal saunale senisest enam tähelepanu. Soomaalased ootavad teid oma sauna maist septembrini

Read More »

Soomaa ujutusalal nähti vaala

Soomaa giidid olid grupi kanuutajatega Soomaa suurveel, kui märkasid ujutusalal suurt veelooma. Harukordne loodusvaatlus toimus üleujutatud Tõramaa puisniidul, vaid mõnikümmend meetrit Halliste jõe sängist. Looma

Read More »

Kelgutajad leidsid Soomaal UFO

Sakala kirjutab, et Soomaa giid Algis Martsoo sattus kelgumatkal koos matkaseltskonnaga Tõramaa luha jääväljal tunnistajaks vaatepildile, mis meenutas jõkke jäätunud ufosid. Ta on küll juba aastaid

Read More »

Räätsadega õõtsikul õõtsumas

Kai Siidirätsep ajakirjast TervisPluss käis räätsamatkal.

Räätsad aitavad lumel kõndida. Seda ikka teatakse. Aga soos või rabas samblavaibal vee kohal õõtsuda? Igati närvekõditav kogemus.

Kummikus jalg hõljub abiotsivalt mätaste kohal: kus küll oleks turvaline maanduda? Maapind on vesine ja ebalusttekitavalt õõtsuv. Kuidas siin küll liikuda saaks? Soomaa matkajuht Argo Linnamäe ulatab lahenduse: tilgakujulised punased ja sinised räätsad on kelmikaks kontrastiks raba pruunikasrohekale pinnasele. Just nendega me raba avastama sammumegi. See on mõnus ja ahvatlev vaheldus pärast mitmetunnist jõe peal süstas istumist ja aerutamist. Jalad lausa janunevad liikumise järele.

Kohtumine tundmatuga

Ees ootab kohtumine tundmatuga, sest räätsade abil pääseme sinna, kuhu muidu inimesel looduspargis asja pole. Rabamaastik on habras ja väga aeglaselt taastuv. Seepärast olulise põhjuseta laudteelt kõrvale astuda ei lubata. Küll aga räätsadega ja kogenud matkajuhi valvsa pilgu all. Räätsad avardavad sõna otseses mõttes loodushuvilise tegevusvälja. Seda tänu nende keskkonnasõbralikkusele. Nimelt vajub jalg rabataimestiku peal kõndides suhteliselt sügavale, rebib taimi allapoole ja lõhub neid. Rääts on suurema kandepinnaga kui jalats ja vajutab jala ümber oleva pinnase sujuvalt alla. Mõne aja möödudes tõuseb pinnas taas üles tagasi ja jälg kaob. Igal juhul märkimisväärselt kiiremini kui väidetavalt seitse aastat pinnases püsiv jalajälg!

Matkajuht soovitabki meil liikuda mitte hanereas, vaid üksteisest veidi kaugemal: nii mõjutame loodust väikseimal võimalikul moel. Tõsi, kahjuks alati see meil ei õnnestu, sest ette jäävad mustjad mülkad ja liigniiskusest säravad erkrohelised älved – juba olemegi alalhoidlikult üksteise sabas. Kasutades omakasupüüdlikult eespool astuja äraproovitud turvalist mätast. Oleme rõõmsad ja elevil, aga ometigi ettevaatlikud, sest kellelgi pole soovi, et mõni mülgas ta alla neelaks.

Vett täis kuppelmaastik

Kord juba rabas olles ei märka raba kordumatut ruumilist olemust. Seda, et näiliselt tasasel maastikul liikudes oleme tegelikult ümbritsevast märkimisväärselt kõrgemal. Lausa vett täis mäe otsas! Nimelt on raba kõige olulisem taim turbasammal. Turbaks lagunedes kergitab ta rabapinda millimeeter või paar aastas ja nii tuhandeid aastaid järjepanu. Soomaa Kuresoo lõunaservas asuvat rabarinda peetakse oma 8 meetriga Eesti kõrgeimaks. Tõsisele inimesele meeldivad tõsised ja suured arvud. Ometigi ununeb räätsadega õige kiiresti kõik argine ja ülitõsine, sest maa jalge all õõtsub, pilk otsib vapralt järgmiseks sammuks kohta ning hing naudib vaikust ja rahu.

Tulipunased üllatajad

Tunnistan ausalt, et kogenud rabades rändajana ei osanud ma räätsadest midagi erilist oodata. Kõndimine on ju ikka kõndimine. Aga võta näpust: ei ole ikka küll. Räätsadega õõtsuval sammul õõtsikul taarudes sigineb hinge mingi täiesti uut moodi olemismuster. Omapärane segu rõõmust ja ärevusest, kindlameelsusest ja ebalusest. Kõik see päädis aga rahulolu ja kogemisrõõmuga.

Teiste räätsasõprade kogemusi-jagamisi:

Veigo: Räätsad sain jalga esimest korda. Algul oli veidi imelik ja ebamugav: esimesed sammud tasasel pinnal püüdsin mitte ninali kukkuda. Selline pardi tatsumise tunne oli! Rabapinnasel kohanesin iga hetkega üha paremini ja juba paari minuti pärast kasvas rinnas poisilik hasart: kompida imevidinate kasutuspiire. Astusin aina julgemalt ja raskemalt kollakatel (ohtlikel) vesistel samblikel ja proovisin, kas ja kuidas kannab mustjas-mudane (ohtlikem) rabalaik. Lihtsalt imetlusväärne: ei vajunud isegi üle jalalaba sisse! Kindlasti pistan räätsad kunagi veel jalga ja vean kellegi veel räätsadel rabasse kaasa!

Gerli: Räätsamatk pakkus uusi ja ehedaid muljeid. Kuna mul on lapsest saadik hirm raba ja soo ees (vanematega tuli küll murakal-pohlal-jõhvikal käia), siis esialgu olin natuke pelglik ja kahtlesin, kas astuda laudteest kõrvale ja panna räätsad jala otsa või mitte. Aga uudishimu sai võitu ning see tunne, mis mind valdas mööda vetruvat ja kohati lirtsuvat raba kõndides, oli sõnulseletamatu! Räätsamatkast jäi väga positiivne tunne hinge.

Livia: Minul on võrdlusmoment ka lumel räätsadega matkamisest. Algajal soovitaksin just seda esimesena proovida, sest kui tasakaalumeel petab, on neljakäpakil pinnasele maandumine kergemate tagajärgedega! Nüüd, kevadel, tekkis mulje, nagu paitaks rabataimestik jalalabasid, mis sest, et läbi kummiku. Tundub, nagu töötaksid räätsadega liigeldes seni igapäevaselt kasutamata lihased. Ilmselt nii ongi, sest jalad imiteerivad edasiliikumiseks pardile omast kõnnakut. Meeltele pakub puhkust tavapärasest erinev loodusmaastik: põneva väljanägemisega taimed, reipaks tegev õhk ning kogemus füüsilisest õnnestumisest. Räätsamatk ei nõua head füüsilist ettevalmistust, see tekib matka käigus! Kui vaid habras taimestik kiiremini taastuks, viibiksin süümepiinadeta sellisel maastikul sagedamini.

Uued ja vanad räätsad

Räätsade (ka soorajad, lumekingad) ajalugu on väga pikk. Millal nad täpselt kasutusele võeti, võib vaid oletada. Viiteid nende olemasolule on Kesk-Aasias, Siberis, Skandinaavias ja Põhja-Ameerikas ajavahemikust 30 000-5000 aastat eKr. Algselt olid räätsad abivahend jahipidamiseks, uute alade avastamiseks või lihtsalt ühest asulast teise pääsemiseks. Aastatuhandete jooksul on neid erinevaid vajadusi silmas pidades valmistatud eri suuruse ja kujuga (odaotsa, karukäpa, koprasaba kujuga) ning materjalist (oksad, vitsad, naharibad jne). Ajapikku on neid täiustatud, unustatud ja siis taas kasutusele võetud. Praegugi kuuluvad lumeräätsad mitme riigi sõjaväe talvevarustuse hulka.

Räätsad pole muidugi võõrad ka soode ja rabade vahel elavatele eestlastele. Neid valmistati puuokstest ja -juurtest, hiljem ka lauajuppidest ja puuliistudest, abiks nahk, nöör, loomakõõlused. Nad aitasid külmal ajal metsas jahil ning merejääl hülgeid küttimas käia, samuti sood ületada ja märjal heinamaal heina teha. Sooäärsetel luhtadel ja heinamaadel pandi soorajad ka hobuste kapjade alla, et neil kergem liikuda oleks.

Viimaste aastakümnetega on räätsad ilmselgelt nüüdisaegsemaks muudetud. Raami materjalideks on peamiselt alumiinium ja plast. Sidemed on enamasti reguleeritavad, kand on jäänud liikuvaks. Räätsa alla kinnitatakse ka libisemisvastaseid hambaid ning vajadusel saab juurde monteerida lumelpüsivust parandavaid sabasid. Silmas pidades kehakaalu ja pikkust, on eri mudelid naistele, meestele ja lastele. On räätsad nii kõndimiseks kui ka jooksmiseks.

Moodsad plastist matkaräätsad on kerged ja mugavad. Neid on lihtne jala külge kinnitada: kummiku või matkajalatsi nina vupsab kummist pessa ning kummist pael hoiab kanna ümbert kinni.

Kontakt: http://www.seiklevabaks.ee/; http://www.soomaa.com/
Räätsamatku pakub Eestis üle 40 tegija, vaata http://www.maaturism.ee/

The European Charter for Sustainable Tourism in Protected Areas