Sarja “Linnast maale” VII lugu ehk Töötad siis, kui ise tahad

Rene Valner on arhitekt. Tema suurel valgel töölaual on nii laua- kui sülearvuti. Seinal ripuvad kivikindlalt mitmesugused majaprojektid ja joonised – nagu puhas pesu nööril.

Ta töötab siis, kui ise tahab. Mis ei tähenda, et töö tegemata jääks. See tähendab hoopis seda, et võib vabalt keset nädalat jalad seinale visata ja endale pühapäeva teha. Võib vabalt töötada kella kolmeni pärastlõunal, panna siis tite traksidega selga ja jalutada paar tundi rabas.

Rene Valneril on sõbraga kahe peale firma, OÜ Sadakond. Arhitektuuribüroo asub tema kodus, maja teisel korrusel. Aadress: Soomaa. Täpsemalt: Pärnumaa, Tori vald, Riisa küla, Poe talu.

“Mulle meeldib, et saab üksi olla ja tööd teha. Et ei pea istuma kusagil kontoris mingite muude tüüpidega koos,” rõõmustab Valner ja rüüpab tassist lonksu kohvi.

Kui on selline töö, mida ei pea ilmtingimata linnas tegema, arutab ta, siis on ju täiesti mõttekas seda maal teha.

Kas üksi töötades igavaks ei lähe?

Rene Valner: “Mis see Tallinn on? Mingi haige värk.”

“Ei ole igavuse värk. Kui sul on loominguline töö, kui pead ise asju välja mõtlema, siis küll kunagi igav ei ole,” kinnitab ta.

“Linnas on majade tegemine rohkem nagu kunstivärk. Aga maal elamine teeb asja kuidagi tõsisemaks, selline maamehetunne tuleb sisse. Hakkad mõtlema, et miks mingi asi on, kuidas see täpselt sooja peab ja nii edasi…”

Maal on hea ka igasuguseid asju proovida. Näiteks ehitada põhupallisauna. Saab materjali katsetada, et kuidas üks või teine asi vihma käes vastu peab – jätad seina äärde seisma ja siis aasta pärast vaatad, kui vastupidav on.

Rene Valner ostis Soomaale maja 2001. aasta novembris. Tuli maale elama koos kaasa Leenaga, tütar Elo saab varsti kolmekuuseks.

Enne elas ta Pärnus, oli linnavalitsuses arhitekt.

“Hakkasin arutlema: vanamees juba, ligi kolmkümmend, peaks nagu kuskil elama hakkama – kaua sa oled nii, et aastas on mingi kolm üürikorterit. Aga mis sa saad, kui ostad Pärnusse korteri? Saad vaid kurjad ja tülikad naabrid ning mingi kivist kasti, kust ukse taga on juba koridor.”

Kuidas te Soomaale jõudsite?

“Mõtlesin, et väga väärikas oleks, kui ostad mitte millegi eest sellise väikese maja. Vaatad aknast välja – igal pool on roheline. Ning kahel pool maja on 40 kilomeetrit raba, kus võid vabalt käia.”

Ja olete siiani rahule jäänud?

“Hullult rahul ikka.” Ta tunneb end oma töötoa toolil mugavalt. Pärast seda, kui on järgmise lonksu kohvi võtnud, paneb käed kukla taha ning jala üle põlve.

“Mida vähem linnas oled, seda vähem aru saad, mida need tüübid seal täpselt teevad. Nad käivad mingil imelikul ajal tööl – üheksast viieni. Siis tulevad töölt koju ja hakkavad meelt lahutama. Täiesti arusaamatu. Minnakse kinno, juuakse ilgelt, tantsitakse ja tehakse muid selliseid imelikke asju. Ja siis magatakse.

Vahepeal tuleb kusagil torust vett ning solk läheb pärast torru tagasi. Linnatüüp ei mõtle sellele, kust miski asi tuleb või kuhu miski läheb. Ta ei saagi selle peale mõelda, sest ta ei puutu ju sellega otseselt kokku. Siin maal aga näed seda kõike ise – et kust vesi tuleb, kuhu solk läheb.”

Istume endiselt Poe talu teisel korrusel. No seal, kus arhitektuuribüroo on.

Maja esimesel korrusel on elutuba, köök. Rene Valneril on plaan teha esimesest korrusest töötuba, sel juhul läheks elamine teisele korrusele.

“Talvel on siin mõnikord päris karm, eriti just esimesel korrusel – põrandad on külmad, tuul puhub läbi. Aga sellega harjub ära, tuleb lihtsalt soojemalt riidesse panna.”

Kui saun valmis, hakkab ta 20meetrist Interneti püsiühenduse masti ehitama. Tal on praegugi Internet sees, GPRS aitab. Vahel käivad ka külaelanikud tema juures surfamas, enamasti poisikesed, ja tal ei ole midagi selle vastu, et Poe talust on saanud küla Interneti-punkt.

Juba see, et ta Internetti vaid endale ei hoia, näitab, et ta mõtleb ka teiste elanike peale.

Samuti mõtleb ta kodukandi arendamise peale – ta oli üks küla arengukava koostajaid.

Külaelanikud tahavad SAPARDi kuuendast meetmest saada kaks miljonit krooni, et ehitada Riisa külla külakeskus. “Tõsine investeering – umbes 100 000 krooni inimese kohta,” ütleb ta naerdes.

“Seda oleks ikka vaja küll,” lausub ta mõne aja pärast. Nüüd juba veidi tõsisemalt. “Mitte ainult kultuurimaja, vaid ka väike saun. Samuti kööginurk ja majutuse pakkumine.”

Rene Valner, aga mis on maaelu miinused? Mis ei meeldi?

“Suvel on palju sääski,” kurdab ta, võtab tassist kohvi ning süütab seejärel sigareti. “Aga sellega harjub ära.”

Rene Valner usub, et üha rohkem inimesi otsustab maaelu kasuks. Et tulevad linnast maale elama.

“Eesti linnaelu kvaliteet ei ole sama mis Londonis, Pariisis või Amsterdamis, kus võiks elada juba ainuüksi sellepärast, et linn ise on niivõrd lahe. Mis see Tallinn on? Mingi haige värk.”

“Maal elamine on siiski elukvaliteedi asi,” arvab ta. “Sa ei pea päevast päeva kusagil tõmblema. Sa ei pea ennast lolliks töötama, et maksta mingit meeletut korteri- ja autoliisingut või mingeid muid jaburaid asju. Aga kui sa juba ette kaval oled, siis sa ei tegelegi sellise jamaga, vaid ostad maale maja.”

Seda viimast lauset ütles Rene Valner erilise rahuloluga. Ta muigab, kui hakkame ära minema ja ütleme, et tuleb tööle tagasi minna. Linna.