Ütlesin Linnikule kohe, et seekord ma seenteta koju naasta ei kavatse, käin või terve Soomaa läbi, trambin rahvuspargi samblikel ja kuusejuurtel, otsin või karukoopast, aga seeni pean ma saama.

Selle jutu peale käskis Linnik auto kinni pidada. Ronisime autost välja. Saja sammu kaugusel sinetas mets, kahel pool teed oli niidetud aas, Raudna jõgi voolas sealsamas lähedal ja kesk niitu kasvas üks õunapuu, tea kelle poolt kunagi istutatud ja maha jäetud. Selle metsiku õunapuu alla Linnik mu juhatas.

Pangetäis viie minutiga

Seened kasvasid hulgi, otsekui tahtnuks rohujuured enda alla matta. Õunapuuga oli neil mingi oma asi ajada, sest puust kaugemal polnud seenekõssugi. Seevastu õunapuu all ainult kummarda ja korja, kui selg väsib, siis kükita ja korja.

Väsinuks kõveras olemisest põlved, võinuks istuda ja enda ümbert seeni korjata – vahet polnud, sest sellist seente vohamist nägid mu silmad esimest korda.

Vaatasin kella, möödas oli veerandtund ja mul täitus kolmas pangetäis kollakasvalgete tavalehtrikega. Või olid need kaseriisikad? Head seened soolamiseks, ütles Linnik, kandku nad eesti keeles mis nime tahes. Linnik nimetab neid ladina keeles. Olgu ladina või maakeeli, aga mu Rimi reklaamkirjadega kilekott sai neid seeni sangadeni täis ja pang kuhjaga. Siis lõppesid seened õunapuu all otsa. Ükski neist polnud ussitada jõudnud, otsekui olnuks ussidel paast. Mine neid ussiasju tea, võib-olla oligi.

Linnik ka täpselt ei teadnud, aga ta ongi rohkem putukateadlane, omal ajal Leningradi ülikoolis zooloogiat õppinud mees. Ju ta siis ussiloengute ajal tuupis seeni, mida ta samuti hästi tunneb.

Parem karta kui surra

Alati kui Linnik seentest räägib, tajun tagantjärele, et suurim tarkus, mis neist loengutest saanud olen, on aukartus seenemaailma ees. Tema loeng käib nii. Oleme metsas ja Linnik kummardab, kaksab mätta otsast pesuehtsa kärbseseene, valged täpid kübaral ja puha, ning ütleb, et see on väga hea söögiseen, aga minul keelab nende korjamise.

“See on roosa kärbseseen, hea söögiseen, aga sina neid korjata ei tohi, sest need seened on väga panterkärbseseene moodi,” rääkis Linnik heatahtlikult. “Ajad segi, sööd ja sured ära ka veel.”

Siis kummardab ta jälle, kaksab seene ja ulatab mulle. Vaatan, puravik mis puravik, paneks kohe pannile särisema.

“Hull oled, see on mõru kivipuravik, väga mürgine!“ manitseb Linnik naerul näoga. “Õnneks on need Eestis üsna haruldased, nii et vaevalt keegi neid korvitäie viisi korjata saab ja pere maha tappa. Aga siinmail neid ikka esineb.”

Keerasin neile seentele selja ja korjasin pannitäie kännumampleid, mida varem sitaseenteks olin pidanud. Panime mamplikübarad või sisse särisema ja sõime kõhud täis. Kõht jäi terveks. Väga head sitaseened olid.