Sel kevadel on Soomaa jõgedes vett nii vähe, et isegi kõige vanemad inimesed ei mäleta nii kolossaalset madalseisu. Kanuumatkaks oli vett siiski piisavalt ning koos Saarisoo turismitaluniku Aivar Ruukeliga asusimegi veele.

Kuusekääral lükkasime kanuud Raudna jõkke. Jagasin oma sinist veesõidukit tuntud kirjasaaja Hillar Kohviga, kes elab Viinahaual päris rahvuspargi veerel. Elades ise suure ja võimsa Navesti jõe kaldal, tunnistab kirjajünger, et pole ise veel kunagi kanuuga sõitnud, ehkki oma paadiga on jõel ringi tiirutanud küll. Nii see kipub tavaliselt olema, et kui elad iga päev ninapidi millegi sees, siis ei pruugi ise selle asja väärtust taibatagi. Turismiedendaja Aivar räägib, et vahel käivad tema kanuudega sõitmas ka kodukandi mehed, aga põhiliselt ikka sellised, kes kuskil kaugel ära ja vaid aeg-ajalt isatalu külastavad.

Fotograaf Veemaa saab teada, mis on Soomaa

Kanuu on väga turvaline veesõiduk, väidavad matkajad, kes juba mitmendat korda Soomaa vetel seilavad. Hea tahtmise korral võib aga isegi kanuuga kummuli käia. Aivar väidab, et suvisel ajal juhtub seda tihti, kuid see pidavat olema taotluslik. Kanuud on aga nii hästi valmistatud, et nad ei lähe põhja isegi siis, kui silmini vett täis on. Fotograaf Toomas Veemaa istus ühte paati tulevase tööõpetuse õpetaja Jaaniga. Too tuli Soomaale maad kuulama suviste haabjatalgute asjus, sest mehel on kavas ka endale üks ürgne ühepuulootsik tahuda. Soomaal on veel paar eakat meistrimeest, kes haabjavalmistamise kunsti valdavad.

Selgus, et kanuud juhtida polegi nii lihtne, ikka ja jälle kippus lootsik ühest jõekaldast teise minema. Viimaks tekkis suisa liiklusohtlik olukord, kui kanuu täiel kiirusel kallast palistava jäävalli otsa tormas ja paadikest ähvardas reaalne ümberminekuoht.

Madalast veeseisust rääkisid arvukad käigud, mis koprad kaldasse uuristanud – tegelikult peaksid need asuma veepinnast allpool. Raudna jõgi on paarkümmend meetrit lai ja seetõttu ei suuda kobraste langetatud puud jõele suurt midagi teha. Kui, siis muudavad muidu lageda veepinna turisti jaoks atraktiivsemaks, sest hirmus põnev on vette langenud puude all manööverdada. Mõned palgid ja oksad olid alles värskeid hambajälgi täis. Aivar hoiatab, et puude alt läbi sõites tuleb kummarduda ainult või taha, sest küljele kallutades võib kergelt üle parda käia, mis aprillikuist veetemperatuuri arvestades poleks just meeldiv elamus.

Seiklusjutte Soomaalt ja – veelt

Igasugu üllatusi on matkajatega ette tulnud. Kord ühel varakevadisel matkal tegi reisiseltskond käigu Kuresoo rabasse. Peatuti ühe võluva lauka kõrval, mille keskel kasvas kidur männike. Ühele neiule kargas pähe, et küll oleks romantiline saarekese peal pilti teha. Kaaslased võtsid seda kerge naljana ja lõõpisid veel pealegi, et mine jah, küll me sust pilti teeme. Tüdrukul oli aga tõsi taga, tegi paar sammu lauka poole, ja oligi jalgupidi sees. Hiljem lõkke ääres riideid ja jalatseid kuivatades ei saanud tüdruk ise ka aru, kuidas küll võis nii lihtsameelne olla. Hilinemisega meenus talle nüüd kuskilt loetud ürgtarkus, et laukasse võib sisse vajuda ja isegi ära uppuda.

Teinekord proovis Aivar koos sõpradega läbida iidset veeteed Viljandist Pärnusse. Seltskonnas oli ka paar linnasaksa. Alustatu Viljandi järvest ja peagi selgus, et kunagisest legendaarsest hansateest on väga vähe järele jäänud ja seegi kadus kohati kuhugi võsa vahele ära, kanuusid tuli vahepeal lohistada mööda maad. Linnasaks koos oma õblukesest pruudiga ei pidanud vastu, helistas mobiiltelefoniga Tallinna ja kutsus sealt endale auto järele.

Soomaa pole nõrkade jaoks. Meil ilmnesid esimesed viperused alles, kui kanuud olid Halliste ja Raudna ristumiskohas kaldale tõmmatud ja Aivar ajakirjanike autoga reisi lähtepunkti Kuusekäärale sõitis, et enda kanuude vedamiseks kohendatud sõiduk kohale tuua. Masin jäi mutta kinni ja tuli teise autoga välja tõmmata, mille käigus mehed ise kah parajalt mudaseks muutusid. Kõik see on vaid kinnituseks eespool esitatud väitele, et kanuu on väga turvaline sõiduk. Just paras selliseks, et matkata ürgmaastikul, kus pole kunagi olnud nõukogude võimu ja kuhu kuulu järgi pole jõudnud ka veel Eesti vabariigi võim.

Harvet Toots

Sõnumilehe laupäevalisa

18. aprill 1998