Pärnu ja Viljandi vahel on Soomaa, Eesti kõige uuem rahvuspark. 376 ruutkilomeetril laiuvad tohutud sood ja rabad, neid eraldavad üksteisest ürglaaned, puisniidud ja veerkkad jõed: Raudna, Halliste, Lemmjõgi ja Navesti, mis kõik toimetavad vett Pärnu poole. Piirkonnas on viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja suurvesi. See viimane on tõesti suur – mõne päevaga võib jõgede suudmealale tekkida 50 ruutkilomeetrine järv, nii et kogu ümberkaudne elu tuleb seada vee järgi.

Vesi, vesi, vesi. Ka nii elatakse, ehkki vesi pole seal nii eluliselt vajalik, nagu Hiinas või Egiptuses või kusagil seal, kus põllud tuleb ilmtingimata üle ujutada. Soomaal on vesi maiks tavaliselt alanenud, aga tänavu aasta  leidus veel mai keskelgi kohati, kus kartul tuli suurvee tõttu jätta maha panemata. Vähemalt 20 aasta jooksul pole nii juhtunud.

  Täpselt selline olukord valitses Kuusekääras, suurte soode vahel, päris pärapõrgus, mille peremeest on Peeter Ernits ühes oma loos võrrelnud Põrgupõhja Jürkaga. Seal me oma kolm kanuud esimest korda vette panemegi, kusjuures me ei saagi sugugi aru, kas oleme jõel või põllul, esimesed mõlatõmbed saab tehtud päris taluõuel suurte puude vahel.

  Kuusekäära peremees metsavaht INDREK HEIN rahast rääkida ei tahtnud. Õieti poleks seda vaja olnud, aga tänapäeval teisiti ei saa. Piima lubas mees igatahes jõkke kallata, tuleks odavam kui piimaautole 140 krooni veo pealt maksta. Tema kolm last ja veel seitse ülejäänust kahest ümbruskonna talust käivad iga päev 20 kilomeetri kaugusel koolis, üks kohalik bussiloks veab. Hea, et see veel liigub; hea, et teed pole üle ujutatud; hea seegi, et töötab kool.

  See pole suurvesi, mis inimesi sellest imekaunist ürgsest paigast minema on ajanud, üht-teist kahjulikku tegid kolhoosid, aga peapõhjus peitub ikkagi meie ajas, mis noored eraldatud mugavusteta taludes linnadesse meelitab. Terved külad on tühjad, kunagised talud lagunenud. Inimesi elab sealkandis vast alla saja. Nad pole just noored ja põhjus jäämisekski on sellest tulenev: kuhu sa ikka enam lähed, kogu elu ju siin oldud.

  Viimaks leiame jõe, Raudna nimelise, ja sukeldume allavoolu ürgsete märgade metsade vahele. Teejuht AIVAR RUUKEL teatab teisest kanuust, et maaleminek olevat keelatud, paremat kätt on reservaat, mis juba aastaid omasoodu arenenud, lendoravgi elavat seal, ja mustad toonekured, ja karulauk. See viimane on üsna piibelehe moodi taim, olevat haruldus ja sees kõige punasemas raamatus. Metsavahil, kes meid mõnda aega oma paadi, koera ja pojaga saadab, ei paista meie sealoleku vastu aga  midagi olevat, teeme siiski peatuse ja maitseme seda haruldust. Meenutab küüslauku, salatiks väga hea. Alutaguse laante kõrval on Soomaa veel ainus koht, kus lendoravat võib leida, seda arvatavasti sealsete suurte haabade tõttu, kuhu ta pesa armastab teha.

  Jätame metsavahi jumalaga ning sõidame edasi, mõne aja pärast saame kanuu alla ka Lemmjõe vee. Jõgi muutub sügavamaks ja kuidagi kompaktsemaks, ent kallast pole ikka veel olla: mets algab otse jõest, veetase on suvistest oma poolteise meetri kõrgem. „Vaadake kahjustusi puukoorel,” ütleb Aivar. „Jää töö.” Tõepoolest, veel tervelt poolteise meetri kõrgemal on näha vee varakevadist taset. „See pole veel midagi,” meenutab ANDRES TOHT, kohalik vana ajakirjanik, kolmandast kanuust. „On olnud aastaid, kus vesi tõuseb veelgi rohkem, Mõne päevaga teeb 40...50 ruutkilomeetrise järve. 1931. aasta üleujutus oli kõige suurem, siis oli uputuse ulatuseks 200 ruutkilomeetrit.”

   „Tõsi või,” imestame. „Tõsijutt,” vastab tema.

   „Ega selliseid üleujutusi mujal Põhja-Euroopas ole,” lisab Aivar. „Selles mõttes on see paik ainulaadne.”

Vesi ahjus ja lehmad lae all

Nii Lemmjõe, Raudna, Halliste kui Navesti vesi saab ülevalt Sakala kõrgustikult hea vungi sisse, tuleb vuhinal alla Pärnu madalikule, mis on aga vee korralikuks äravoolamiseks liiga madal. Halliste suubub Navestisse peaaegu vastuvoolu, ja on juhtunud, et suurvee ajal hakkab seal jõgi tagurpidi voolama. Siis see põrgu lahti lähebki. Taludes on kaks nädalat vesi ahjus, nii et leibki jääb küpsetamata. Kui siis vesi lõpuks alaneb, korja tükk aega põrandalt mulda kokku, vahel võib juhtuda, et leiad äkki toanurgast sipleva havipuraka. Kõike võib juhtuda ja on juhtunud ka.

  Liugleme vaikselt metsikute kallaste vahel, aeg-ajalt satume tasapisi võsastuvate pusniitude kõrvale, silmame mõnd igivana tamme, suuri pärnasid, pahandatult tõuseb lendu mõni sookurg või jäälind. Looduse elu käib omaette. Ja siis järsku näeme maja, ime küll, seal elavat koguni inimene.

  Teeme asja ja astume sisse, soovime tervist ja jõudu, võtame istet. Elab seal Karuskose Lilli, juba 82-aastane, aga ikka veel käbe ja terane.  Ta on elanud sealkandis kogu elu, lapsepõlve veetnud küll jõe teisel kaldal, õiges Karuskoses, kuid olude sunnil ehitanud endale uue maja. Ise vedanud metsast palgid. Tema mäletab ja teab, räägib meile loo sellest, kuidas koduloomad suurvee üle elasid. Nimelt ehitatud neile parved alla – kui tõusis vesi, tõusid ka nemad. Ja kui loomad jõudsid juba lauda lae alla, lõhuti katus pealt ära. Omal ajal oli Karuskoses palju loomi, kasvatati peamiselt pulle. Niitudelt sai kõvasti heina, see siis müüdi või söödeti pullidele, kes sügisel linnas maha müüdi. Head raha sai. Nüüd on muidugi kehvem, pole isegi inimesi ja elu sureb tasapisi välja.

  Näeme seda vasti ka ise: talu talu järel, mis jõele ära paistavadm on tühjad ja lagunenud, mõned juba päris maatasa. Ent peaaegu iga korstna otsas on kurepesa. Neile on soine märg maa ju paradiis.

Saladuslikud sood

Rabad on need, mille pärast Soomaal looduskaitse alla võeti. Ja ma usun, et kogu Euroopast ei leia enam midagi nii puutumatut kui Kuresoo või Kikerpera või Ördi. Soomaal on kolme tüüpi rabasid. Näiteks Kuresoo on kasvanud mineraalmaale, praegu lähed sinna nagu mäkke, 20 meetri kohta tõuseb maapind kuus meetrit. Ta on kasvanud jääajast alates, ikka millimeetri jagu aastas. Kikerpera ja Ördi on tekkinud aga kinnikasvanud järvest. Suve ajal sealt keegi jala läbi minema ei hakka, teatakse, et see on üsna lootusetu ettevõtmine: salaojad, salajärved, vesi liigub ainult temale teada olevate reeglite järgi ja moodustab ootamatult laukaid ja kõike muud salapärast.

  Soode vahel aga voolavad jõed ning kanuus võib ennast tunda üsna kindlalt: lased vaikselt allavoolu ja naudid inimestest puutumata elu. Varsti oleme juba Halliste jões, mille kaldad on kõrgemad ja tihedamalt asustatud. Sealt leiame huvitava vanapaari: Oskar ja Virve Koppel, kes on lahkesti nõus meile mõned laulud laulma. Jah, ilusti laulavad (kunagi esinesid nad ka „Viljaveskis”), meie kuulame, plaksutame ja ronime siis jälle kanuudesse, et veeteed jätkata. Virve ja Oskar lehvitavad meile.

  Oleme sõitnud tervelt viis tundi, käed ja selg on väsinud, üsna parajal ajal jõame Navestisse ja õige pea ka reisi lõpp-punti Saarisoo tallu, kust meie retk oli hommikul ka alanud.

Ökoturism

Saarisool elab Aivar Ruukel, kannuretkede korraldaja ja turismitalunik, peale selle veel Kodukandi Ökoturismi Algatuse prjekti kordinaator. Tema need ajakirjanikud endaga retkele kutsus, esiteks sellepärast, et teha reklaami, teiseks, et tutvustada üleüldise ökoturismi, kolmandaks, et tutvustada Soomaa Rahvusparki.

  Niisiis, selleks et peatada maapiirkondade allakäiku, et vältida sealse elu väljasuremist, et anda kohalikele inimestele mingi väljund ja lisateenimise võimalus, tuleb hakata arendama taluturismi. Turism ei ole ainult sõitmine linnast linna, jooksmine giidi sabas ühe kiriku juurest teise juurde, ööbimine hotellides ja söömine restoranides. Tarbimiseks võib pakkuda ka kohalikku elu, kultuuri ja loodust, ning seda nii, et sellest võidaksid kõik osapooled. Miks mitte retkelda mööda jõge ainulaadse looduse keskel, teha peatusi rabade ja pusniitude juures ning saada elanike käest teada, mis on nendes paikades erilist, ööbides taludes ja süüa samas piirkonnas toodetud toitu. Seda enam, et kui Eestil Euroopale üldse midagi pakkuda on, siis on seekindlasti loodus. Võime küll mõelda, et mis siis sellest nii erilist on: mäed ja palmid on hoopis huvitavamad. Kuid inimesele, kes tuleb mägedest või palmide alt, on siin avastada küll ja küll. Peale selle oleksid paljud Põhja-Euroopa inimesed väga õnnelikud, kui saaksid siin näha, millise looduse nad oma maal on kaotanud. Näiteks Rootsis on kanuusid küll, aga ühtegi puutumata raba neil pole. Me peaksime uhked olema ja hoolikalt ette vaatama: sugugi mitte kõik ei tasu Läänest üle võtta.